Laulasmaa – Keila-Joa – Lohusalu matkarada

Raja pikkus

18 km

Kuluv aeg

6 h

Sobiv aastaaeg

Igal aastaajal

Kellele mõeldud

Pikk, kuid lihtne rada kõigile. Sobib suviseks kogu päeva matkaks.

Kohale jõudmine

Kui oma sõiduautot pole, toob Laulasmaale kohale liinibuss või marsruutbuss. Tallinnast Laulasmaale sõidavad maakonnabussid nr 127 ja 128 ning marsruutbuss nr 237.

Parkimine

Laulasmaal saab parkida avalikuks kasutuseks mõeldud parklates Laulasmaa koolimaja või Comarketi toidukaupluse ees. Laulasmaa Spa juures on ka eraprkla.

Tähistus

Suur osa teest ühtib rahvusvahelise rannikurajaga E9 ning on sinivalgetriibuliselt tähistatud. Tähistamata osa rajast kulgeb mööda avalikke teid.
Laulasmaa kooli juurest kuni Keila-Joa alevikuni kulgeb tee mööda turvalist kergliiklusteed. Keila-Joal saab teha tiiru maalilises mõisapargis. Edasi Lohusalu poolsaare suunas tuleb järgida rahvusvahelise rannikuraja E9 sinivalgetriibulist tähistust. Tagasi alguskohta on Lohusalust võimalik liikuda nii rannikurajal E9 kui ka otseteed mööda Lohusalu–Laulasmaa maanteed.

Raja tutvustus

Laulasmaa

Matka alguslõik Laulasmaalt Keila-Joa alevikuni kulgeb 5 km enamasti metsa vahel mööda turvalist kergliiklusteed. 

Laulasmaa külast leiab esimesi kirjalikke teateid 17. sajandist. Rootsiaegsetel kaartidel kohtab nimekuju Laulasmeh. Laulasmaa mõis asutati 1787. a. Arvatavasti üsna varsti kerkis tagasihoidlik ühekordne puidust peahoone, mida enam pole. Ajaloomärkmed kõnelevad, et Laulasmaa mõisa vannimajas pakuti juba 1813. a ravikümblusteenust, seega oli see esimesi spaalaadseid astutusi Eestis. Tänapäevalgi on Laulsmaa tuntud paljuski tänu kenas mereäärses männimetsas tegutsevale spaale, aga ka 2018. a avatud Arvo Pärdi Keskusele.

Laulasmaa rand

Keila-Joa

Keila-Joa alevik on nime saanud Keila jõel Põhja-Eesti panga astangult alla laskuva maalilise joa järgi. Keila juga on 6 m kõrge. Jõe kummalgi kaldal on vahelduva reljeefi ja kaunite vaadetega maastikupark, mis rajati siia koos uhke mõisahäärberiga 19. sajandil. 

1827. aastal ostis mõisa Vene Impeeriumi kõrge sõjaväelane krahv Aleksander Benckendorff (1781-1844), kes kolme aasta jooksul rajas jõe paremale kaldale vaatega joale arhitektuuriliselt tagasihoidliku inglise-gooti stiilis kahekorruselise torniga lossi. Selle viimane omanik oli Grigori Volkonski (1870–1940) – krahv Benckendorffi tütre lapselapselaps. 

1917. aastal rüüstasid lossi sõdurid. 1920. aastal mõis natsionaliseeriti. 1927. aastal läks loss Eesti valitsuse otsusega koos kõrvalhoonetega Eesti välisministeeriumi kasutusse. 1936. aastal alustas tööd kohalik elektrijaam. 1940. aastal võtsid Keila-Joa lossi endale punaarmeelased ning 1941. aastal sakslased. Teise maailmasõja ajal rajati lossi strateegiliselt soodsa asukoha tõttu saksa sõjaväeluure Abwehri kool. Nõukogude perioodil oli loss Nõukogude sõjaväelaste kasutuses. Pärast Eesti taasiseseisvumist läks loss jälle Eesti välisministeeriumile ning seisis umbes 20 aastat kasutamata.

2010. a müüdud lossis ja lossipargis alustasid uued omanikud ulatuslikke renoveerimistöid. Osaliselt renoveeritud Keila-Joa loss avas uksed 2013. aastal. Lossis on hotell, restoran ja muuseum.

Keila-Joa loss

Meremõisa

Matkates Keila-Joa mõisapargis jõe vasakkaldalt mööda rannikumatkarada Meremõisa küla poole jõab kunagiste mõisnike matmispaika, kus on väike historitsistlik kivikabel ning massiivsete paeplaatide ning graniittähistega hauaplatsigrupid. Perekonnakalmistu asukoha valis välja Alexander von Benckendorff, kes oli ka sinna esimesena maetu. Ükski hauatähis ei ole säilinud tervena ning plaatide kujundus on hävinud.

Kalmistu tagant viib metsatee edasi läände. Peagi jõuab ranniku matkaraja E9 rada mere äärde. Rannajoonega rööbiti kulgeva pinnasetee ja mere vahele on RMK rajanud mitu puhkeala lõkketegemiseks ja telkimiseks. Männimetsaga ääristatud valge liivane rannariba ääristab kogu Lohusalu lahte. Poolsaare kirderannas toob luiterannale vaheldust kuni nelja meetri kõrguse abrasiooninõlvaga kivine ja seitsme suurema rahnuga Surnumäe nukk. Raahvajutu järgi olevat siia kunagi katkupuhangu ajal surnuid maetud.
Meremõisast Lohusallu võib kõmpida nii piki liivaranda kui ka veidi sisemaa pool metsa varjus. 

Lohusalu

Lohusalu küla samanimelise poolsaare otsas on mainitud 1480. aastal. Kunagise valdavalt kalastamisest elatunud küla ilmet kujundavad tänapäeval uuselamud, suvilad ja jahisadam. 

Laulasmaa ranna suurim rändrahn

Laulasmaa Spa

Kogu Laulasmaa piirkond muutus juba 19. sajandi lõpus menukaks suvituspaigaks. 20. sajandi jooksul kogus kuurort aina populaarsust. 1950. aastatel hakati mere äärde männikusse rajama suurt üleliidulist ametiühingute puhkekodu. 1950. ja 1960. aastatel sai see juurde hulga hooneid. 1980. aastatel paisus kompleks veel suuremaks. Puhkekodu projekteerija oli tollane maa-asulate planeerimise lipulaev Eesti Maaehitusprojekt ja ehitajaks Nõukogude Liidu suurfirma Trust Sevsapkurortstroi Eesti osakond. Puhkekodusse suvitama pääses nõukogude töötaja oma asutuse ametiühingust saadud tuusikuga.

Pärast Nõukogude aega töötas kompleks lühidalt sanatooriumina. Seejärel muutis omanik Ametiühingute Keskliit sanatooriumi Laulasmaa Koolitus- ja Puhkekeskuseks, mida kasutati suuremate ürituste läbiviimiseks. 1990. aastate teisel poolel müüdi kogu kompleks eraettevõttele, kes selle renoveeris ja rajas spa.

Laulasmaa Spas on peale veekeskuse, kohvikud ja restoran, loodud on sportimise ning muid rannapuhkuse võimalusi. 

 

Laulasmaa Spa rand