Kloogarand

Matkaraja alguses Kloogaranna raudteejaamas tuleb võtta suund Muuli tee kaudu Paldiski maanteele. 

Kloogaranna on kunagine ja praegune kuulus supelrand. Siinset pikka liivaranda ääristab maa poolt kena valgusküllane männimets. Merevesi läheb sügavaks väga aeglaselt. Ranna-ala on suur ja mahutab lahedalt ka tuhandeid suvitajaid. 

Kloogaranna hiilgeajad supelrannana jäävad nõukogude aega, mil siia kerkis hulk suvilaid ja hooneid rannateeninduseks. 1960. a hakkasid Kloogaranda sõitma elektrirongid, mis tõid randa kohale loendamatult rahvast. Suvitajate jaoks töötas vetelpäästejaam, restoran ja söökla, rannatarvete laenutus ning isegi juuksur. Kioskitest sai peesitaja janukustutust ja kõhutäidet. Tehti teatrit ja anti kontserte.

Holokausti ohvrite mälestuspaik

Kloogaranna raudteejaama juurest jõuab Muuli teed mööda veidi vähem kui kilomeetri pärast Paldsiki maanteeni. Teisel pool maanteed jätkub metsarada Klooga aedlinna suunas. Pooleteist kilomeetri pärast on teel holokausti ohvrite mälestuspaik, kus Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsioon tutvustab Klooga koonduslaagri traagilisi sündmusi. 1944. aasta 19. septembril toimus Kloogal üks suuremaid massihukkamisi Saksa okupatsiooni aegses Eestis. Kenas metsaaluses juhatavad teerajad suurte betoonplokkideni, millel paiknevad näituse tekstid ja pildid. Betoonplokid viitavad sümboolselt Klooga laagrile – sealsed vangid valmistasid Saksamaa sõjatööstuse tarvis betoonelemente. Maastikul omapäraselt lahendatud mälestusnäitus on avatud kõigile ööpäevaringselt. 

Mitmekihiline Klooga

Mälestuspaiga jalgteed juhatavad matkaja Klooga aedlinna rongijaama. Teisel pool raudteed viib Raudtee tänav Aedlinna teeni, mille ääres kergliiklusteel jätkub matk läbi Klooga. Klooga on ligi 1000 elanikuga värvika ajalooga alevik samanimelise järve ääres.

1930. aastate lõpus jäi aedlinna arendamine looduskaunis männimetsas Nõukogude sõjaväe saabumisega soiku. Strateegiliselt ja logistiliselt hea asukoha tõttu oli siia juba enne Teist maailmasõda rajatud suur sõjaväelinnak. Sellest ajast on alles kahekorruselisi barakilaadseid elamuid. Edasi kujuneski Kloogast sõjaväeasula. Teise maailmasõja ajal oli Kloogal Saksa vägede koonduslaager. Tänaseni kujundavad aleviku ilmet stalinistlikus stiilis hooned (kool, ohvitseride maja jt). Nõukogude Liidu sõjaväelased lahkusid Kloogalt lõplikult alles 1994. a suvel. Pärast Nõukogude vägede lahkumist sõjaväelinnaku hooned enamasti lagunesid või lammutati.

Aleviku keskel möödub tee Klooga järvest, mille kaldale on rajatud väike supluskoht. Klooga järve idakaldal paiknes kunagi uhke mõis, mis aastatel 1665–1908 kuulus von Klugenite suguvõsale, kelle nimest tulenes mõisa eestipärane nimekuju Klooga. Mõisa peahoone kuulus aastakümneid (1939–1992) Nõukogude sõjaväele, kelle valduses lagunema hakanud hoone on varemetes.

Kloogal paikneb ka Eesti Kaitseväe harjutusväljak, mis rajati Eesti NSV aegse sõjaväelinnaku kohale. Ligi 10 km² suuruse harjutusvälja piir on tähistatud valge-punasetriibuliste piiripostide või märkidega. Inimeste liikumine ohualal on keelatud lõhke- ja laskeharjutuste ajal.

Aedlinna tee lõppedes tuleb keerata vasakule. Mõnesaja meetri pärast Klooga rongijaama juures jätkub matk jaama vastas üle tee mööda Sihi teed põhja suunas. Läbi valgusküllase männimetsa, kus on suvel ohtralt marju ja seeni ning nende korjajaid, viib rada (lõpuosas kannab nime Käbimetsa tee) otsejoones Kloogaranda. Paldiski maanteelt matka alguskohta saab kõige lihtsamalt mööda Mere teed või Ranna teed.