Kloogaranna

Matk algab Kloogarannas Joa tee–Paldiski mnt ristilt, kust lõunasse suunduvat metsasihti (Käbimetsa tee) mööda jõuab Klooga raudteejaama. Raudteejaama juurest tuleb sõita u 400 m lääne poole kuni Tallinna mnt-ni ning siis pöörata itta.

Kloogaranna on kunagine ja praegune kuulus supelrand. Siinset pikka liivaranda ääristab maa poolt kena valgusküllane männimets. Merevesi läheb sügavaks väga aeglaselt. Ranna-ala on suur ja mahutab lahedalt ka tuhandeid suvitajaid. 

Kloogaranna hiilgeajad supelrannana jäävad nõukogude aega, mil siia kerkis hulk suvilaid ja hooneid rannateeninduseks. 1960. a hakkasid Kloogaranda sõitma elektrirongid, mis tõid randa kohale loendamatult rahvast. Suvitajate jaoks töötas vetelpäästejaam, restoran ja söökla, rannatarvete laenutus ning isegi juuksur. Kioskitest sai peesitaja janukustutust ja kõhutäidet. Tehti teatrit ja anti kontserte.

Lehola

Teel Klooga alevikust Leholasse avanevad matkajale põllud, heinamaad ja metsatukad. Lehola küla oli nõukogude ajal Vasalemma sovhoosi keskus. Varasemast ajaloost on osaliselt säilinud mõned Lehola mõisa hooned. Mõis rajati siia 17. sajandi esimesel poolel. Mõisasüda ehitati esinduslikuna välja 18. sajandil, kui valmis ka ühekorruseline kivist peahoone, mis on praegu varemetes. 

Hulk nõukogudeaegseid korruselamuid, tootmis- ja ühiskondlikke hooneid ning peenramaad kunagises mõisasüdames annavad Leholale eklektilise ilme. 

Lehoast viib kergliiklustee Keila–Haapsalu maanteeni, kust tuleb võtta suund Ohtusse.  

Ohtu

Ohtu külas on paljuski säilinud idüllilised külamaastikud talumajade ja -õuedega keset põlde, karja- ja heinamaid. Ei puudu ka mõisaaja mälestusmärk – kahekorruseline barokne mõisahäärber, mis valmis 1769. aastal. Stiilselt taastatud mõisa kõrvalhoones toimuvad suvel teatrietendused. 

17. sajandi algul rajatud mõis sai nime Ohtu varasema vabatalu järgi (1534, Ochter). Viimane ametlikult kinnitatud Ohtu mõisnik oli Gottlieb von Meyendorff, kes lahkus oma perega Eestist 1918. aastal ja suri Dresdenis 1923. aastal. Parun Conrad Meyendorffi poolt asutati 1871. aastal Ohtusse vallakool. 1920. aastal kolis kool Ohtu mõisa. Saksa okupatsiooni ajal asus mõisas lühikest aega haigla. Ohtu mõis on eesti hilisbarokse mõisaarhitektuuri parimaid näiteid.

1920. aastal toimunud maareformi käigus tekkis mõisamaade jagamisel peale seniste talude rida uusi, seda eriti mõisa ümbruses ning kujunes Ohtu asundus ja küla. Nõukogude perioodi märksõnad olid nagu paljudes teistes piirkondades kolhooside teke ja traditsioonilise taluelu kadumine.

Ometigi mõjub Ohtu vaatamata linna lähedusele ka tänapäeval armsa külana, kus on tunda traditsioonilise maakasutuse ja maa-elu hõngu.  

Vasalemma

Ohtu külast kagu poole sõites jääb tee kõrvale Vasalemma lubjakivikarjäär – piirkonna üks suurimaid. Tee kõrval kõrgendikule ronijale avaneb avar vaade töötavale kaevandusele ning taamal kõrguvale aherainemäele, mida rahvasuu on hakanud ekslikult kutsuma Rummu tuhamäeks ning on üks siinkandi tuntumaid maamärke. 

Lubjakivi on Vasalemmas ja selle lähiümbruses maapõest välja toodud teadaolevalt juba vähemalt 13. sajandil. Esimesi suuremaid paeehitisi piirkonnas oli Padise klooster. Tööstusliku lubjakivitootmise alguseks võib pidada 1878. aastat, kui algas organiseeritud lubjakivi murdmine ja väljavedu.

Pärast raudtee ületamist jõuab rada Vasalemma aedlinna, mis kujunes 20. sajandi alguskümnenditel piirkonna üheks eelistatumaks suvituspaigaks. Aedlinna areng sai möödunud sajandi alguses kiiresti hoo sisse pärast rongipeatuse teket Keila–Haapsalu raudteeliinil 1919. aastal.  Hulk selleaegseid suvemaju on tänaseni säilinud. 

Vasalemma alevik jääb rattarajast veidi eemale, aedlinnast paar kilomeetrit kagu poole. Aedlinna servas möödub rattarada endise paekarjääri alale rajatud rallikrossirajast, mis karjäärijäve kaldail mõjub maastikuliselt huvitava vaatamisväärsusena. 

Klooga ja Klooga Aedlinn