Nostalgiarand

Meri, rannaliiv ja männimets on meelitanud Lahepere lahe äärde väljasõitudele juba alates 19. sajandi algusest. Siinne rannik on supelrannaks justkui loodud. Pikka liivaranda ääristab maa poolt kena männimets. Merevesi läheb sügavaks väga aeglaselt.
Kloogaranna hiilgeajad supelrannana jäävad nõukogude aega, mil siia kerkis hulk suvilaid ja hooneid rannateeninduseks. 1960. a hakkasid Kloogaranda sõitma elektrirongid, mis tõid kohale loendamatult suvitajaid. Suvituselu kees. Rannas töötas vetelpäästejaam, restoran ja söökla, rannatarvete laenutus ning isegi juuksur. Kioskitest sai peesitaja janukustutust ja kõhutäidet. Tehti teatrit ja anti kontserte.

Praegu saab suviti Kloogarannas kasutada rannajalgpalli, -volle ja -tennisväljakuid ning riietuskabiine. Muid rannateenuseid pole, samas rannaspordi ja looduses liikumise nautijatele garanteerib pikk liivarand meeldivaid elamusi.

Sakste rand

Poolel teel Laulasmaale asub Kõltsu mõis (Wellenhof), mis 1806. aastal eraldus Põllküla mõisast. Mõisahoone jääb rannast vaadates metsa varju. Kloogaranna-Laulasmaa maanteele paistab kaunis häärber kenasti. Siinse kandi kõige esinduslikuma suvelossi lasi 19. sajandi lõpus ehitada parun Otto von Uexkülli lesk, kes kuni 20. sajandi algusaastateni Kõltsus suvitas. Kena puitpitsdekooriga eklektilist laudvooderdusega hoonet troonib sihvakas torn. Hilisemad omanikud müüsid mõisamaad kruntideks, mille ostjad olid jõukad kaupmehed ja vabrikandid, nende hulgas oli peale baltisakslaste juba ka varakaid eestlasi. Nõnda tekkis nii Laulasmaale kui ka Kloogaranda kümneid uhkeid suvemajasid, millest üksikud on säilinud praeguseni. Osa hävis maailmasõdades, osa laastati nõukogude ajal, mil mõni villa läks koguni kütteks. Kõltsu mõisas tegutses nõukogude ajal pioneerilaager. Mõis on endises uhkuses taastatud ning võõrustab kontserte ning muid sündmusi.

Surfirand

Lahepere laht on avatud lääne- ja loodetuultele, mida kasutavad varmalt ära lohesurfarid. Kogu siinkandi rannik Kloogarannast Laulasmaani, aga ka kaugemal Lohusalust kuni Vääna-Jõesuuni on lohesurfiks paslik. Liivane kivideta madal kaldavesi sobib ka algajale lohe- ja purilaudurile ning aerusurfarile. 

Laulasmaa Spa rand

Kogu siinne looduskaunis piirkond muutus kõrgseltskonna seas menukaks suvituspaigaks juba 19. sajandi lõpus. 20. sajandi jooksul kogus kuurort aina populaarsust. 1950. aastatel hakati mere äärde männikusse rajama suurt üleliidulist ametiühingute puhkekodu. 1950. ja 1960. aastatel sai see juurde hulga hooneid. 1980. aastatel paisus kompleks veel suuremaks. Puhkekodu projekteerija oli tollane maa-asulate planeerimise lipulaev Eesti Maaehitusprojekt ja ehitajaks Nõukogude Liidu suurfirma Trust Sevsapkurortstroi Eesti osakond. Puhkekodusse suvitama pääses nõukogude töötaja oma asutuse ametiühingust saadud tuusikuga.

Pärast Nõukogude aega töötas kompleks lühidalt sanatooriumina. Seejärel muutis omanik Ametiühingute Keskliit sanatooriumi Laulasmaa Koolitus- ja Puhkekeskuseks, mida kasutati suuremate ürituste läbiviimiseks. 1990. aastate teisel poolel müüdi kogu kompleks eraettevõttele, kes selle renoveeris ja rajas spa.

Laulasmaa Spas saab kustutada janu ja einestada restoranis või kohvikus. Loodud on sportimisvõimalusi ning muid rannapuhkuse võimalusi.